Tere taas head ulmesõbrad. Käesolevast kuust on Reaktoril mõneks ajaks taas uus peatoimetaja, selleks olen mina, Agur Tänav :) Käesolevas numbris vaatame nii selja taha eelmisesse poolestusaega, kui torkame oma kaitsekinnastes käed ka juba uue aasta uraanisalvedesse. Suurema luubi alla sai seekord võetud animemaailm, kuid oma kaitseprillide klaasid võivad lükata puhtamaks ka kirjanduse, larpi ja telepildihuvilised. Keegi ei pea pelgama ega eemale jääma, meie Reaktori kiirgustase on igati normis.

Kaanepildi autoriks on Üllar Sillaots, kirjad lisas peale Luule Lille.

Loe edasi...

Seekordne intervjuu on Silvia Sigrid Sillaotsaga, kes on esindanud Eestit mitmete ulme-animeseriaalidest pärit tegelaste kujutamisega Euroopa cosplay-võistlustel.

Kuidas sa sattusid cosplay maailma?

Kõik see kostüümi tegemise hullus hakkas pihta 2009 septembri alguses, kui mu klassiõde ikka togis piisavalt kaua, et olen varem teinud mitu kostüümide laadset kollektsiooni ja nüüd septembri lõpus toimub selline jaapani kultuuri festival „AniMatsuri“ ning seal saab osa võtta cosplay võistlusest- põhimõtteks see, et teed mingist mängu/koomiksi/filmi tegelase kostüümi võimalikult täpselt järgi.

Tol ajal olid mul alati kõrvad kikkis sõna „võistluse“ peale ja mõte, et teha kostüüm olemasoleva virtuaalse tegelase järgi, tundus ülimalt põnev.

Loe edasi...

Jaapani ulmest mõeldes kerkivad kindlasti nii mõnegi inimese meeltesse sellised kultusklassikud nagu Akira, Ghost in the Shell, Neon Genesis Evangelion, Cowboy Bepop ja mitmed teised. Kõik need suured nimed mängisid rolli varem läänes peamiselt niši-hobina levinud otaku kultuuri toomisel laiema üldsuse tähelepanu ette. Niisiis, mis sai sealt edasi? Kuhu on jõudnud ulme Jaapani animatsioonis tänasel päeval? Millised trendid seda iseloomustavad ja kas leiame möödunud aastanumbrist ka nimesid, mida võiks kõrvutada vanade suurte klassikutega? Selles artiklis vaatan tagasi ulmetööstusele animes möödunud aastal ja pakun huvilistele loodetavasti ka uut vaatamismaterjali. Selleks, et tekst liiga pikaks ei veniks ei hakka ma animete sisututvustusi ümber jutustama. Need võite kõik leida linkidest anime nimedes.

Esmalt tasuks kindlasti juttu teha vaieldamatult kõige suuremast alam-žanrist jaapani animatsioonis: mechast.

Loe edasi...

Kolmapäeval, 29.01.2014, toimus Kirjanike maja musta laega saalis kahe uue omapärase ulmeraamatu vestluse vormis esitlust. Publikumile, keda oli võib-olla karge õhtupooliku tõttu vaid paarikümne ligi oli, esines Egert Rohtla, kes näitas enda teost „Rovin Vox: Teekond läbi bluusipõrgu“, (:) Kivisildnik rääkis enda kirjastusest ning loeti ka luuletusi. Õhtut juhtis ning inimesi küsitles tuntud poeet ning toimetaja Jürgen Rooste.

Kõigepealt juhatas õhtu sisse Jürgen, kes tutvustas pisut kava ning andis seejärel järje Siim Aimlale, kes kandis publikumile ette üle oma „luuletuse“ … saksofonil! Pärast seda värskendavat kultuurišokki asuti küsitlema Egert Rohtlat, kelle verivärske romaani Ats Milleri kirjutatud arvustuse võib leida ulme.ee lehelt. Tuli välja, et enne raamatu ilmumist oli tohutu hulk inimesi selle läbi lugenud, kuna mees oli saatnud käsikirja ilmatumale hulgalt tuttavatele ja sõpradele, rääkimata kirjastustest.

Loe edasi...

Gregor Elmi „Karvane metseesel“ on ulmežanri seisukohalt marginaalne teos, mis tegelikult jääbki žanrist väljapoole. Mingisuguse üksiku vormilise tunnuse põhjal ta siiski ulmeks liigitub ja see on ka ainuke õigustus, miks võib raamatust ulmesaidil rääkida.

Autor ütleb eessõnas, et „Karvane metseesel“ on esimene osa raamatusarjast, millest teise ja kolmanda osa moodustavad tema kaks esimest raamatut. See on pigem selline vaimutsemine – triloogiaks selle tavamõttes neid nimetada ei saa. Elmi teise raamatu „Valmis nagu redis“ kohta olen kirjutanud proosaülevaates järgmist:

„Gregor Elmi “Valmis nagu redis” võiks olla suurepärane näide kirjandusaabitsasse sellest, milline on tüüpiline grafomaania. Tegu on jabura, seosetu, igasuguse kunstilise kandvuseta tekstiga, kuhu on haigusele iseloomulikult pikitud grafomaanlikke värsse, kus on vaheldatud kursiivi ja rasvast kirja, suurtähti kirjatähtedega, püütud teksti vormiliste elementidega mannetust varjata.

Loe edasi...

„Enderi mäng“ on midagi sellist, millisena ma oleks heal meelel näinud Harry Potteri sarja. Sarnasusi on neil kahel kohutavalt palju: peategelaseks väike tagakiusatud poiss; kool, kuhu võetakse vaid väga andekaid; kohalik spordiala, millega tegelevad vaid kooli õpilased, ja loomulikul poisike, kes lõpuks maailma päästab. Need kaks teost on suisa nii sarnased, et „Enderi mängu“ autor Orson Scott Card kaebas Rowlingu plagiaadisüüdistusega kohtusse. Loomulikult on aga ka erinevusi…

Raamatu tegevus toimub tulevikus, mil Maal kestab pealesunnitud rahu, kuna kõik kardavad järgmist sitikate sissetungi. Eelnevalt on sitikad inimrassi rünnanud kaks korda ning kolmanda invasiooni hirmus otsib Rahvusvaheline Laevastik geeniust, kes suudaks eelseisva rünnaku tagasi lüüa. Kõige potentsiaalirikkamaks osutub kuueaastane poiss Andrew Ender Wiggin, kes on põhimõtteliselt riiklik tellimus ehk nn kolmas.

Siinkohal tuleb natuke selgitada maailma, mille Card on raamatule loonud.

Loe edasi...

Tegu on ameeriklaste ja brittide koostöös valminud sarjaga, mis algas 25. oktoobril 2013 ja see loodi Cole Haddoni poolt. Sari sai eelnevalt kõvasti reklaami (vähemalt Ameerikas ja Suurbritannias), kogudes juba enne esimest episoodi palju fänne. Võiks arvata, et selline üles haipimine ja kiitmine tõstab ootused nii kõrgele, et pärast peab pettuma. Niisiis olin minagi üks neist, kes langes juba enne “Dracula” väljatulekut tema reklaami ohvriks ja lasin end peibutada ilusatel piltidel. Esimest osa vaadates oli ma valmis tegelikult halvimaks. Kuid märkamatult möödunud 45 minutit hiljem olin ma vägagi rahul.
Haddon on võtnud selle riski, et lõhub klassiku ja teeb sellest midagi uut. Sellel olid võrdsed võimalused minna nii täielikult võssa kui ka õnnestuda. Ta on jätnud alles Bram Stokeri raamatust tundut tegelaskujud nime ja suhete poolest ja ausalt öeldes sellega ilmselt sarnasus piirdubki.

Lühidalt sisukokkuvõtet tehes tegevus toimub 19. sajandi Londonis.

Loe edasi...

Orkid on kollid, humanoidsed monstrumid, keda peetakse eemaletõukavateks olevusteks ja tahumatuteks jõhkarditeks. Igal juhul on tegemist igatipidi läbi ja lõhki ”pahade kuttidega”, keda tuuakse tihti ka kõige hea ja puhta vastandiks. Neist tehakse juttu Beowulfis ning vanades saagades, kui pahade mäevaimudena. Sõna Ork tuleneb nimest Orcus, mis on jumalus Pluto teine nimi ja Pluto oli põrgu äärmiste olevuste valitseja. Populaarsust said nad kindlasti Tolkieni mäekollidest, kes olid haldjate vastandid, kuid see oli vaid algus nende kujutamisele – nahavärvilt alates mustast kuni roheliseni, seakärsa või primaadiliku näojoontega olevused.

Tihti on nad inimestest füüsiliselt üle või nõrgemad, kuid alati on neid hulgi ja neist ei ole kunagi puudu (va Eestis larpidel).

Loe edasi...

Mida teha kui istud külma ilma tõttu toas vangis ja kõik raamatud on loetud, flimid vaadatud ja arvutimängud mängitud? Hakkad vanaemaga kaardimänge mängima sest ükski su sõpradest ei ole nõus külmaga sinu poole ronima (ja sina nende poole ammugi mitte).


Seekord on ära arvamiseks neli erinevat kaardimängu. Iga õige vastus annab ühe punkti ning kokku seega võimalik saada 4 punkti. Vastuseid, nii õigeid kui valesid, ootame nagu ikka Reaktori pildimängumeilile pilt@ulmeajakiri.ee. Vastamiseks on aega kuni 25. veebruarini.

Loe edasi...

Kirjastus Koolibri



Vesi mäletab
Emmi Itäranta
Tõlkija: Kadri Jaanits

Vesi on maailmast otsa saamas. Täpselt kirjeldamata katastroofi tulemusel on tulevikumaailma kõige suurem defitsiit puhas vesi. Maailmas valitseb diktatuur, mille peamine ülesanne on vett jaopärast jagada, veekurjategijaid püüda. Mõned endisaegsed tehnikasaavutused on säilinud, aga suurem osa neist tundmatut otstarvet täitvatest vidinatest on aetud suurtesse jäätmeaukudesse. Need, ning peategelase Noria suguvõsas säilinud teemeistri päevikud on ainus side eelmise maailmaga. Noria saab noore tüdrukuna teemeistriks ning oma suguvõsa suure saladuse hoidjaks. Paraku on teemeister oma ameti tõttu veepolitsei kõrgendatud tähelepanu all ning seetõttu lõpebki kõik traagiliselt.

Soome kirjaniku Emmi Itäranta debüütteos, mille tõlkimise õigus on juba müüdud kaheksasse riiki. Raamat võitis 2012. a Kalevi Jäntti nimelise noore kirjaniku preemia.

Loe edasi...

Sellekuine ulmestaar on Artur Räpp. Artur on jutulabori jutulabor.blogspot.com kauuaegne aktiivne vedaja ja ulmeautor. Nüüd on ta kutsutud ka Reaktori jututoimetaja kohale, olemaks tuumakatla rahvale toeks ja abiks parimate ulmepalade leidmisel ja vahendamisel meie lugejateni.

1. Mida praegu loed?
Praegusel hetkel ei loegi midagi. Mul saavad raamatud kiiresti otsa ja siis püüan vahele veidi vahesid ka pidada, et muud asjad ka tehtud saaks. Viimasena sai läbi loetud Charles Strossi kaupmehe sarja kolmas osa ja veel enne seda Veiko Belialsi viimane jutukogu.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Naelteni pole õnneks veel kordagi läinud, kuid jutus võiks olla kolme asja: tegevust või hea lugu, ideid või uut ja kummalist maailma ning huumor ei teeks ka paha. Kui mõnda neist on vähem, peaks teisi sellejagu rohkem olema. Lühemate juttude puhul loeb ka kirjutamise viis, et kui hästi või omapäraselt on kirjutatud.

Loe edasi...

Lauale, kristallist pokaalide juurde oli tekkinud roos. Üksik punane roos pikas kitsas vaasis. Valge laudlina tõi hästi esile roosi lehtede rohelise erksuse ning punase õie erootilise ilu. Ülimalt õrnalt, aga siiski kindlalt oli tunda ka lille magus-hullutavat aroomi, mis nii hästi harmoneerus pokaalides oleva valge veini buketiga. Isegi seda ei oldud unustatud. Ei olnud võimalik, et ta lille varem ei märganud.

Jane kohendas oma rusket juuksepahmakat ning heitis tunnustavalt kelmika pilgu vastas istuvale Kenile. Niisugune ette hoiatamata keskkonna muutmine ei olnud just otseselt karistatav, kuid see oli rangelt mittesoovitatav ja nõudis oskusi. Häid oskusi. Rahuldustundega märkas Jane kerget pettumusvarju Keni näol: eks ta ilmselt ootas oma pingutusele palju tugevamat reageeringut. Vara veel.

Loe edasi...

YELLOWSTONEG-klassi põhijada täht (vt. lähemalt kollane kääbus) Linnutee sektoris 90…120° Perseuse ja Välimise Haru piirile jäävas nn. Suuremas Tühemikus. Avastatud 2738. aastal mehitamata kosmosesondi Väljapoole Sirutus XXIV poolt. UNCI (United Nation’s Colonization Initiative) märkis selle süsteemi andmete laekumise järgselt kõrgeima prioriteediga koloniseerimiskategooriasse, sest Yellowstone IV on vaatamata oma kliimaekstreemsustele maasarnane planeet vähemalt neljas peamises kategoorias: mõõtmed (sh. mass, gravitatsioon, ööpäevane tsükkel, orbiidi stabiilsus, kaaslased), atmosfääri koostis, vee olemasolu vedelal kujul ja elu eksisteerimine kõrgemal kui ainurakne tasand…
… nimilugu on seotud Space X’i valvemeeskonnaga, kes sai esimesena töödelda süsteemi neljanda planeedi andmeid. Planeeti ilmestab nimelt terve mandri suurune kokkupõrkekraater. Prof. Yevgeni Janukovich osutas tõsiasjale, et Põhja-Ameerika „istub“ sarnase potentsiaaliga supervulkaani „korgi“ peal.

Loe edasi...

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jne näol. Meie aadress küberavarustes on: toimetus@ulmeajakiri.ee
Juuni 2017 (19)
Mai 2017 (23)
Aprill 2017 (19)
Märts 2017 (18)
Veebruar 2017 (19)
Jaanuar 2017 (18)
Detsember 2016 (16)
November 2016 (18)
Oktoober 2016 (17)
September 2016 (20)
August 2016 (20)
Juuli 2016 (18)
Juuni 2016 (19)
Mai 2016 (19)
Aprill 2016 (17)
Märts 2016 (17)
Veebruar 2016 (20)
Jaanuar 2016 (21)
Detsember 2015 (21)
November 2015 (23)
Oktoober 2015 (17)
September 2015 (20)
August 2015 (15)
Juuli 2015 (22)
Juuni 2015 (21)
Mai 2015 (16)
Aprill 2015 (17)
Märts 2015 (18)
Veebruar 2015 (16)
Jaanuar 2015 (13)
Detsember 2014 (19)
November 2014 (16)
Oktoober 2014 (15)
September 2014 (17)
August 2014 (11)
Juuli 2014 (17)
Juuni 2014 (18)
Mai 2014 (18)
Aprill 2014 (14)
Märts 2014 (14)
Veebruar 2014 (15)
Jaanuar 2014 (13)
Peatoimetaja veerg 1/2014
Intervjuu: Silvia Sigrid Sillaots
Ulme Jaapani animatsioonis aastal 2013
Kirjandusliku kolmapäeva metsikud mehed
Gregor Elm ja „Karvane metseesel“
Raamatuarvustus „Enderi mäng“
Dracula telesari
Kurjad ja koledad - orkifändom
Pildimäng 01/2014
Kirjastuste uudised 01/2014
Ulmkonnakroonika 01/2014
Jutt: Päästa lapsed
Jutt: Vihma seitse nime
Detsember 2013 (16)
November 2013 (14)
Oktoober 2013 (15)
September 2013 (14)
August 2013 (16)
Juuli 2013 (17)
Juuni 2013 (16)
Mai 2013 (17)
Aprill 2013 (17)
Märts 2013 (16)
Veebruar 2013 (20)
Jaanuar 2013 (18)
Detsember 2012 (14)
November 2012 (15)
Oktoober 2012 (20)
September 2012 (15)
August 2012 (17)
Juuli 2012 (17)
Juuni 2012 (16)
Mai 2012 (16)
Aprill 2012 (16)
Märts 2012 (16)
Veebruar 2012 (16)
Jaanuar 2012 (16)
Detsember 2011 (17)
November 2011 (14)
Oktoober 2011 (13)
 
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud. (0.0173)