Oma blogi 10. aprilli 2013 aasta postituses andis Joe Abercrombie, Esimese Seaduse triloogia autor teada, et ülla-ülla, nüüd hakkab triloogia kandma ka graafilise romaani kuube. Kuigi kuulsin sellest uudisest teiste kanalite kaudu, muutusin ma loomulikult ärevaks ja soovisin imet oma silmaga kaeda. Tõepoolest, nii oligi, esimesed 90 lehekülge on valmis joonistatud ja kuigi sellest projektist pidi saama aastatepikkune töö, kus iga nädal ilmub kolm lehekülge, siis millegipärast on töö katkenud ja seisabki ta oktoobrikuust saadik 90. leheküljel. Loodame siiski, et asi siiski lõplikult toppama ei jää. Ehk on tegu meeskonna kunstiliste vaidlustega ja ma loodan, et nad siis uue kunstniku leiavad. Miks? Kohe räägin.

Niisiis koomiksist. Mulle ei meeldinud. Esimesel korral. Liiga see..., liiga teine..., liiga kolmas... jne. Kõik oli valesti. Tegelikult ei olnud, vähemalt mitte kõik, sest teisel-kolmandal korral hakkasin tajuma, et koomiks oli iseseisev teos. Nii nagu pole Sõrmuste Isanda triloogia täpselt seesama mis raamat, kuid see ei takista tal olemast hea film. Seepärast on ehk isegi hea lugeda seda neil, kes pole raamatut lugenud (vaesekesed), seevastu need õnnelikud, kes on triloogia alla neelanud peaksid ehk esialgu lähenema pildiseeriale veidi madalamate ootustega. Kui liialt endale juba ette ise ei kujuta, siis tegelikult pole koomiksil viga midagi. Tuleb lihtsalt tabada selle teistsugune hingamine.


Mis mulle siis konkreetselt ei meeldinud? Kunstnikutöö eelkõige. Mitte kogu töö vaid põhiline - Logen ja Glokta on liiga ilusad. Logen, kes pidi olema armiline ja kole brutaalne barbar on tehtud selliseks ilusaks animepoisiks kellele on moe pärast üks joon ninale tõmmatud. Kui tsiteerida ühte kommentaatorit internetist, kes üsna tabavalt väljendus, siis: „Ainus naine kellele Logen raamatus ligi saab on Ferro Maljinn ja too on paras nõid. Koomiksi-Logeni ette aga langeks ülestõmmatud seelikutega printsesse nagu loogu.“ Ja verd, loomulikult, verd ja soolikaid on liiga vähe visualiseeritud. Kogu see võitluste brutaalsus, räpasus ja loomalikkus on lihtsalt mingi segane rähklemine. Raamatus sai ta pea iga võitluses ka ise iga kord viga, kuid koomiksis see eriti välja ei tule. Nii kaob pikapeale ära tema tunnuslause: „I´m still alive“ mõte. Tundub nagu teeks ta omi asju nagu kõik need kaunid animekangelased teevad. Ilma erilise pingutuseta siuh-säuh ja edasi. Gloktast ei hakka ma rääkimagi – mitte sandistatud värdjas, vaid lihtsalt kurja näoga kaunismees.

Ning mis mind eriti imestama pani - kui Logen ja Glokta on ilusad poisid, siis Ardee, see raamatu esikaunitar – eks ilu on muidugi vaataja silmades - aga no ei meeldi ta mulle. Ega mul muus osas väga etteheiteid ei olegi, kui et see julm ja räpane maailm on kunstniku poolt joonistatud hästi ilusaks-ilusaks ja kui ta natuke veel oleks püüdnud, võiks isegi öelda, et isegi naaatuke nunnuks.

Loodetavasti olen ma eelneva jutuga inimesed ära ehmatanud ja ootused alla viinud. Sellega oleks kirjatükk oma eesmärgi täitnud. Nüüd võite minna lugu nautima, sest tegelikult on see ju koomiksisõpradele üsnagi kena maiuspala. Väidetavalt saab koomiksit endale poest ka osta aga samas on see ka autorite poolt pandud täiesti tasuta võrku üles.

Siin ta on: http://www.firstlawcomic.com/