Käesoleva aasta Erektor seisab täie uhkusega teie ees. Tänusõnad lähevad kõigile, kes ühel või teisel viisil oma panuse andsid, et sisu oleks ergas ja erutav. Eelmise eriväljaande ilmumisest on möödunud kaks aastat ja selle ajaga on üht teist muutunud, kuid üks on kindel, et seks on endiselt elu lahutamatu osa. Miks mitte siis kõik fantaasiad tormina valla päästa ja kirjutada veidi vürtsikamalt kui tavaliselt. Ja ühtlasi anda lugejatele võimalus kas erutusest vabisedes või piinlikkusest punastades neid lugusid lugeda. Jutte on sel korral nii pikemaid kui lühemaid. Väga hea meel on, et endiselt jagub autoreid, kes väljakutse vastu võtsid ja kirjanikuna ennast proovile panid.
Lisaks juttudele saab nautida veel muudki. Fantaasiat toitva ja silmailu pakkuva esikaane joonistas Meelis Krošetskin. XXX reitinguga koomiksi ülevaate teeb Laura Loolaid.
Kui ajakirja „Reaktor“ erinumber „Erektor“ taas töös on, siis reeglina kasutab toimetus sõnu „erootika“, „seks“ ja „porno“. Sageli on nad kui sünonüümid, sageli püütakse nõndamoodi mingit vahet teha. Rääkimata sellest, et „porno“ tähistab üldteadvuses midagi räiget ja räpast ja „erootika“ on peaaegu midagi nunnut. Eks nii ole ka üldiselt, kus erootika on suhteliselt tavaline, suisa neutraalne sõna, aga kui ütled „porno“, siis inimesed võpatavad või tehakse suisa märkus, et taolist sõna me ei kasuta. Sõna „seks“ on seega kõige neutraalsem ja kõikehõlmavam ning seepärast kasutan ma ka allpool eelkõige just seda sõna.
Alljärgnevas loos ma mõnikord ka n-ö tsiteerin. Tsitaadid on mälu järgi ja ilma joonealuste allikaviideteta. Osaliselt seetõttu, et ma ei tee siin mingit teadust ja ma lihtsalt ei viitsi neid tsitaate üles otsida.
Bronislaw Malinowski ... Spordisõbrad juba teavad: Poola takistusjooksja, kes võitis olümpiahõbeda Montrealis 1976 ja olümpiakulla Moskvas 1980. Kuid sama ees- ja perenime kandis ka antropoloog, kes hoidus Esimesest maailmasõjast sel moel, et sõitis sõja ajaks Uus-Guineasse paapuaid uurima.
Vana-Kreeka müütidest on säilinud palju jutustusi ja versioone. Rahvauskumused ja autori omalooming on nendes läbisegi ning mõnigi kord on neid keeruline eristada. Niihästi tegelased, nende nimed kui sündmused võivad olla jutustaja poolt välja mõeldud – aga võivad ka olla rahvasuust võetud. Vahetegemiseks tuleks suurt hulka vanu kreeklasi küsitleda või lasta neil müüte ümber jutustada. Need nimed ja sündmused, mida mainib ainult üks jutustaja, saab kõrvale jätta ja järele jääb rahvauskumus. Ainult et vanu kreeklasi pole enam kusagilt võtta.
Küllap olen praeguseks kujunenud Reaktori üheks kõige kuivemaks, professorlikumaks kirjutajaks – tegelen ma peamiselt artiklite vorpimisega ulme kohta, mõtete heietamisega kirjandusteooriast ning selle lähenemisest ulmele. Seetõttu on ehk naljakas tagantjärele mõelda, et mu esimene kaastöö Reaktorile oli jutt, milles oli väga eksplitsiitne seksistseen. Täitsa Erektori-materjal. Vahepeal olen ma kirjutajana sellest küll veidi võõrandunud, hakanud pigem targutajaks, aga pornotarbijana (jaa, tunnistan üles, ma olen üks 99%-st, kes ka vahel satub selle otsa) olen küll hakanud nautima pornojuttude lugemist. Sealjuures tunnen, et avan Literotica siis, kui tahan saada tugevamat elamust, kui saaksin lihtsalt videost. Selle kõige tõttu oli mul mingeid mõtteid pornotekstidest (ja ulmest, kuigi ma pornojuttude lugejana pigem hoidun žanrilisusest), mis ei mahtunud lihtsalt jutukommentaaride ääremärkuseks.
Aprill jõudis pea märkamatult kätte ja tõi kaasa esimesed soojad ilmad. Sel kuul on Reaktori täiskasvanutele suunatud eriväljaande Erektor kord, seega proovisin leida kahte autorit, kelle teostes on ka selle väärilist sisu. Otsingud viisid mind 2010.ndatesse ja pean ütlema, et kui välismaise autoriga oli lihtne, siis kodumaise kirjaniku leidmine osutus taas parajaks väljakutseks. Kuid peale mõningast uurimist ja otsimist saatis mind siiski edu. Sel korral leiavad kõrvutamist Laura Thalsassa “Pestilence” (2018) ja Kadri Kõusaare “Alfa” (2011).
Laura Thalassa puhul tõuseb esile tema tutvustus Goodreadsis. Selle kohaselt leiti ta metsast, teda kasvatasid haldjad, libahundid röövisid ta ära ja ta anti üle vampiiridele saja aastase võla katteks. Ja see pole veel kaugeltki kõik, mis temaga on juhtunud. Väga hea mõte, kuidas üks fantasy autor võiks ennast tutvustada.
1. Erootika/seks/porno ja ulme – kuidas sa suhtud nende segamisse? Kas neid
üldse on arukas segada?
2. Oskad sa nimetada mõne teose, kus erootika/seks/porno ja ulme on kenasti,
suisa nauditavalt ühtseks tervikuks saanud?
Maniakkide Tänav
1. Muidugi võib segada,
kirjanduses võib kõike kokku segada. Kui hakata vältima millegi kirjandusse
segamist, siis tekib küsimus, et miks? Kas kõike, mis kokku segatakse meeldib
kõigile lugeda? Kindlasti mitte. Kas kõigel, mis kokku segatakse, on oma nišš
ja oma fänkond? Kindlasti on.
2. Kui alustada kaugemalt, siis „Parfüüm”
oli päris hea, praegu on mõnikord päris huvitav lugeda LitRPG „Harem’i“
lugusid, näiteks „Super Sales on Super Heros”. Aga veel võiks soovitada näiteks
Brianna Hale „The Necromancers bride“.
Pannes pausile oma Tombergi-käsitlused ja kavandatavad mõlgutused juttude kohta, võtan Erektori-numbriks ette tänavused jutud. Olen seda ka varasematel aastatel teinud, aga kahe olulise vahega: esiteks, tavaliselt on mõlgutused tulnud järgmise kuu numbris, seekord aga samas numbris. Nii võib mu sõnu võtta väikestviisi reklaamjutuna. Teine vahe seisneb selles, et ma olen enda jaoks avastanud kirjaliku pornograafia võlud. Seetõttu on mul tekkinud mingeid mõtteid seoses teksti pornograafilisuse ja ulmega. Eraldi mõtteist vormus omaette artiklike, aga jutuheietustele annab see samuti oma värvingu.
Chuck Palahniuk
Kunst, 2014
196 lk
------
„Penny tahtis selgitada, kuid ta oli rampväsinud. Selle asemel heitis ta pikali, vajudes sügavamale naudingusse, kui mees ta kliitorilukku hellitas. Ta selgitas, kuidas lühike kõdisti korgaskeha naha sisse taandub. Orna survet rakendades ajas ta sõrmega kõdisti järge, kus see kaheks haruks jagunes, mida ta „säärteks" nimetas. Maxwell seletas, et need sääred põimuvad ümber tupeõõnsuse."
Mõtlesin tükk aega, kuidas seda raamatut „sildistada". Nimelt on tegu.... keerulise...? mitmetahulise…? vastandliku…? jabura…? teosega, mida ühe nurga alt liigitatakse näiteks pseudofeministlikuks. Ise võtsin raamatu endale esmakordselt lugemisse, kuna „Kaklusklubi" meeldis väga.
The Void Captain’s Tale
Norman Spinrad
1983
Eellugu: pea iga kord, kui ma näen silti “olmeprügi”, mõtlen ma, et kas on olemas ka ulmeprügi. Tuleb välja, et on. Nii nagu paljud meie seast, kannatan ka mina selle häda käes, et raamatuid on rohkem kui aega nende lugemiseks, rääkimata siis veel riiulipinnast. Seetõttu on mul ulmeriiuli kõige raskemini ligipääsetavas tagumises otsas nurgake “ulmeprügile” - Estconidelt, ulmereedetelt ja kes teab kust mujalt veel kas tasuta või taskupõhja pudi eest kokku tassitud raamatud, mis tundusid piisavalt huvitavad, et need koju tuua, aga mitte piisavalt põnevad, et neid lõputus lugemisjärjekorras ettepoole tõsta.
Wicked Pictures 2000
Alustuseks hoiatus siivsamale lugejale: tänane koomiks on puhas porno. Võib isegi öelda, lirtsuv lausporno, kus ilma sissejuhatamata lajatatakse ekraanile sugueluks vajalikku instrumentaariumi ja vedelikke. Nii et kui mahu poolest sobib selline kontsentreeritud ja kammerlik lugu kohvipausi ajal sirvimiseks, siis sisult ja visuaalidelt … noh, oleneb, kus keegi kohvi joob. Ontlikku kontorikeskkonda seda parem ei soovitaks.
Seekordses Erektori erinumbris tutvustaksin ma Teile kahte animet: Cross Ange: Rondo of Angel and Dragon ja Mahou Shoujo ni Akogarete (Gushing over Magical Girls). Esimene neist tuli välja kümme aastat tagasi, teine alles sellel aastal.
Kes on neid mõlemaid näinud, teab et neid on väga raske samasse patta panna, kuid ometi on neil minu jaoks kummaline ühisosa.
Esiteks kompavad mõlemad animed vaataja taluvuse piire. Cross Ange teeb seda alastuse, vägivalla, vere ja vägivaldse seksuaalsusega. Mahou Shoujo samas on ecci anime vaid nime järgi ning paljud tahaks seda pigem hentaiks nimetada
Teiseks põhjuseks oli minu peas tekkinud seos. Inimesed on kummalised ja leidlikud ning suudavad teha erootikat pea igast teemast ja igal moel. Mõlemad animed tuletasid mulle meelde teismelisena korteripeol nähtud 1976 aasta pornomuusikali “Alice in Wonderland”. See film oli sürreaalne kogemus ning seda olid ka need animed.
KUU AJALUGU: suur kullarööv (5. märts)
15. mail 1855 toimus üks kuulsaimaid kullavargusi. Neli meest varastasid ära kolm kasti kulda, mida veeti Londonist Pariisi ja mis kaalusid kokku 102 kg. Meestest kaks olid raudteekompanii töötajad, kolmas endine töötaja ja neljas elukutseline kurjategija. Nad ei jäänud otsekohe vahele, kuid ülejärgmisel aastal kukkusid kõik kinni, ükski ei pääsenud. Peamees läks teise kuriteo pärast kinni juba 4 kuud pärast röövi. Kuidas ta vahele jäi? Pärast röövi jättis ta maha oma 23-aastase armukese, kes oli samuti raudteekompanii endine töötaja ja kellega tal oli laps, ja võttis endale uue armukese, 19-aastase prostituudi. Mahajäetud naisele ei meeldinud, et ta üldse rahast ilma jäi, ja rääkis politseile ära kõik, mida teadis. Minu hinnangul seekord kuritegu end ära ei tasunud.
Puhastuskülm
Leo Kunnas
Romaani peategelane Peeter Tergens tegutses noore mehena Leo Kunnase 2001. aastal ilmunud raamatus „Sõdurjumala teener”. Seejärel ilmus ta välja romaanis „Sõda 2023“. Nüüd toob Kunnas ta tagasi lugejate ette. Lühiromaan „Puhastuskülm“ kirjeldab Tergensiga juhtunut pärast surma. Minategelane leiab end jäiselt tühermaalt, kus ekseldes kohtab 1200 aastat varem elanud viikingite ajast pärit jarl Skallagrimrit, kes hakkab oma kaaslast kutsuma Eistlandur Hallhabemeks.
Nüüd rändavad kaks eri aastatuhandest pärit sõjameest koos ja avastavad kummalist maailma, kust ei ole võimalik pääseda isegi läbi enesetapu. See ei ole reaalne maailm, aga ei ole ka Põhjala sõdalaste surmajärgne Valhalla. Riided, relvad, varustus ja laskemoon ei kulu. Patareid ei saa tühjaks. Aja kulgemine puudub. Plahvatustes purustatu omandab taas esialgse kuju.
Ulmestaar Kadri Kääramees
Kes oled ning millega tegeled?
Uh, sellele esimesele sügavalt eksistentsiaalset vastust veel leidnud ei olegi, andmeid lisandub ja analüüs on jooksev, 42 on möödas, aga see ei toonud suuremat selgust ;) Ilmselt olen inimloom, muuhulgas sõnatoiduline raamatukoi; järgmine identifikaator oleks loomaarst elik vanamoodsalt tõpratohter, süvendatult koera-kassi hambaarst ja erakorralise meditsiini valved ja siis see üliõpilaste õpetamine kah sinna väikese kaasandena; töö on siin- ja sealpool Soome lahte; kohati on hetki, kus hunt Kriimsilma 9 ameti vaimus teen veel mingeid juppe, nagu erialavaldkonna tõlge (viimasel ajal rohkem suuline ja ikka peamiselt inglise keelest).
Tim Hornet “Oraakli taak”
Oraakel ennustab sultaniriigile ette salapärase vaenlase järgmist rünnakut. Vaenlane ei ole suutnud riiki kunagi vallutada, vaid temaga võitlemiseks valmistumine muudab riigi tugevamaks. Oraaklil endal on selles protsessis suur osa.
Tegemist on jälle muinasjutuhõngulise looga, mis minu meelest Hornetil kõige paremini õnnestuvad. Idee sellest, et oraakel ennustas ette sündmust, mille põhjustaja ta ise oli, tõi mulle kõigepealt meelde psühholoogiamõiste “isetäituv ennustus”, mille puhul meie väljendatud ootused teiste inimeste suhtes panevad neid inimesi käituma meie ootustele vastavalt. Teise seosena kerkis mulle silme ette olukord meie idanaabriga. Ilmselt oleme me riigina mingis mõttes Sultaaniaga sarnases situatsioonis pidevalt ähvardava suure ohu külje all, kuid sellist harjutamisvõimalust reaalses elus meil ei ole.
Vihm. Lõputu veekardin, tundus, et keegi on taevaluugid lahti unustanud ja käed taskus minema kõndinud. Sest vihm ei jäänud järgi. Sadanud oli juba aegu. Ilma ühegi vaheajata. Päike küll korra piilus ühel või teisel ajal pilvede vahelt, tekitades imelisi vikerkaari, aga see oli ka kõik. Nii võis isegi unustada, et kunagi oli päike olnud nii ere, et raske oli päevasel ajal väljas liikuda isegi kõige tumedamate päikeseprillidega.
Kui vihma oli juba nädal aega sadanud, hakkas ühismeedia vaikselt hädaldama. Kui oli sadanud kuu aega, hädaldas ka üleriigiline meedia. Kolm kuud, ja vihmateemat olid kogu maakera ajalehed, raadiod ja telejaamad täis. Sotsiaalmeediast rääkimata. Algul tundus see asjade võimendamisena, teemana, millele ei ole lihtne pidurit tõmmata. Möödus veel kolm kuud ja vihm tundus nii tavaline, et vahel harva kerkis mõni kliimasoojenemisest rääkiv lugu esile.
Markus astus mööda treppi alla, Tenerife oli tema ootusi juba kümneid kordi rõõmustanud. See mägi, see nõlv, see abajas seal mägede all. Ta lihtsalt nautis seda kõike. Mees tõmbas sisse iga hingetõmbe sügavalt nagu elu ainust ja viimast. Ta elus polnud siiamaani sõnal „tänulikkus” olnud väga suurt tähendust, aga nüüd oli. Iga hetk oli puhas tänutunne oleva suhtes. Metsad mäestikus, basseinid rannikul, sinkavonka-teed ühest mäest üles, teisest alla. Kliima, mis lihtsalt igal pool kogu aeg paitas. Siin oli kõik parim, mida hing veel saab ihaldada.
Eespool teede ristumiskohas astusid tema ees kolm tüdrukut just kõrvalraja pealt talle ette. Oh, päris hea kokkusattumus siin, kus polnud juba tund aega ühtegi hinge näinud. Ja nüüd näitsikud, kes lähemale astudes kõik nii kenad välja nägid.
„Eee… tere…. aaa… hello!” proovis Markus midagigi öelda.
Ilm oli soe ja
päikseküllane, park inimestest tulvil. Sadade kirevate lillede aroom täitmas
õhku. See oli lämmatav, see oli joovastav.
Noored emad imetasid avalikult pargipingil, olles üksteisega sügavas vestluses
- häältes kõlamas nii ind kui ka väsimus.
Paljud inimesed mängisid lemmikloomadega, pidasid lihtsalt piknikku või lugesid, tundes rõõmu soojast suvest.
Väikesest majakesest
pargi keskel kostus vaikset särinat - keegi sai jälle endale nahale uue
kaunistuse - ning maja ees murul toimus valjuhäälne grupikas, kus siugelvad
keeled libisesid üle päiksesooja naha, himurad sõrmed rajasid teed teineteise
sisemusse. Õhku läbistasid kirest laetud karjatused - mahasurumata, varajamata…
klimaatilised.
Meelad oiged saateks higipisarate pärlendavale tantsule.
Esimese päeva õhtu
Rahe libistas sõrmedega üle järgmise armi Vihavalla soojal nahal.
„Kirves?”
„Mhmh.”
Sujuvalt liikus naine järgmise juurde. Ta tundis ja teadis neid kõiki peast, kuid ometi meeldis talle iga kord uuesti mehe keha avastada.
„Mõõk?”
„Jahah.”
„Ah, see veider kaardus kujuga... soe kihvad,” sõnas naine, kui ta sõrmed olid jõudnud oma retkega mehe puusani.
„Susi tikkus jah persest purema,” vastas Vihavald muheldes.
„Haa...!”
Rahe helisev naer täitis korraks õhu nende vahel.
„Mhmh, parem sealt kui eest poolt. Soel läks kehvemini kui mul,” nentis Vihavald.
Naine liikus oma sõrmedega aeglaselt mööda armide rägastikku edasi, tunnetades õrnade puudutustega igat neist.
NEIU
Neiu ärkas ja tõusis istuli. Lapsepõlves olid tema voodil olnud jalad. See oli talle mõnusana tundunud. Kas asi on selles, et voodi alla sai peitu pugeda? Kuid neiul polnud pärast suureks saamist kunagi olnud soovi end voodi alla ära peita.
Jalgadega voodeid siin ei müüdud. Neiu ei lasknud seda ka eritellimusel valmistada, vaid oli neli magamismatti üksteise peale pannud ja saanud sedasi pisut kõrgema aseme. Ta asetas paljad jalad põrandale ja mõistis, et kõrgemalt asemelt on lihtsam püsti tõusta, unesegase peaga võib see olla vajalik.
Ta avas rõduukse ja astus päikesepaistesse. Kass oli lahtise õhuakna kaudu välja pääsenud ja põõnutas nüüd päikese käes. Neiu naeratas, istus kassi kõrvale ja silitas teda. Kass hakkas nurruma. Tema nina all olid kinni püütud ja ära söödud kiili tiivad. Neiu lükkas need varbaga rõduprao vahelt välja.
Hiilisin koopa varjudes ühe stalaktiidi tagant teise taha ja jälgisin, et all, hiiglasliku kaljukoopa põrandal askeldavad inimesed mind ei märkaks. Mu karvased, küüniselised ämblikujalad tabasid iga pragu ja nukki millesse klammerduda, ilma et oleksin pidanud oma liikumisele eraldi tähelepanu pöörama. Vastaseid oli hetkel näha kümmekond, enamus neist relvastatud, lisaks mõned valverobotid ja kaks seiredrooni. Droonid olid kõige ohtlikumad, sest need liikusid peaaegu hääletult ja laveerisid ennustamatu mustri järgi siinsamas minu lähedal lae all. Just nende pärast liibusin nii vastu kaljusid kui sain. Mu varasem kogemus selliste droonidega ütles, et nende andurid olid kõik suunatud allapoole ja seda, mis toimub nende kohal, nad ei näe ja pole ette nähtudki avastama. Mu kogemus nende võimetest sai veelkord kinnitust, kui üks hall metalne valvur minu alt läbi hõljus, mind peaaegu puudutades, kuid mitte märgates.
Minu eelviimane kosmosereis viis mu Erosele.
Kas kohane oleks alustada sellest, et tasapisi minu ees kasvav hele-sinakas-rohekas-valge-säbruline planeet oli kirjeldamatult kaunis? Suurem osa elukõlblikke, hapnikuatmosfääri ja arvestatavate ookeanidega planeete on; ilmselgelt, selline väljanägemine ütleb tuhandel teadvustatud ja teadvustamata viisil, et seal all on elu. Elu!
Või on kohane alustada sellest, et Eroseks hüüavad planeeti ainult Maa Vana-Kreeka kultuurist mõjutatud inimesed? Isegi Maa teiste kultuuride inimesed on erinevatel aegadel üritanud kasutada selle kohta nimesid nagu Rati või Juelao ja planeedi enda rahvas kasutab kõige tihemini nimetust Iu (või Iiuu või Ii-uu või kuidas tahate).
Kosmosesadam oli nagu kosmosesadam ikka, keset suhteliselt elamiskõlbmatut platood trooniv kümnekilomeetrine torn. Minu laev läks oma tuhande tonniga mitte kergtranspordi, vaid kaubaaluste kategooriasse...
