Head Reaktori lugejad!
Tarkusekuu on lõpule jõudmas ja hilissuvi asendunud sügisese kargusega. Ühtlasi on valmis saanud ka uus Reaktori number, mida lugedes jahedaid sügisõhtuid mööda saata.
Juttudega astuvad käesolevas numbris üles Tim Hornet, Tanel Rõigas ja Anni Ambos. Intervjuu kirjastuse Fantaasia omaniku Eva Lutsuga juhatab sisse Eesti ulmekirjastajate intervjuude seeria. Lisaks saab siit lugeda intervjuud ulmekirjanik Triinu Meresega, Raul Sulbi artiklit H. R. Haggardi klassikalisest seiklusromaanist „Kuningas Saalomoni kaevandused“ ja selle hilisematest mõjudest ulmele, värskelt eesti keeles ilmunud ulmeraamatute arvustusi ja palju muud huvitavat.
Kõik, kes on lugenud sir Henry Rider Haggardi (1856–1925) «Kuningas Saalomoni kaevanduste» (King Solomon's Mines; ek. 1895, 1960, 1994, 2007) 1960. aasta väljaannet sarjas Seiklusjutte maalt ja merelt Lia Rajandi tõlkes ja täpsemalt raamatu järelsõna, teavad laias laastus selle legendaarse romaani sünnilugu. Olen isegi sellest veidi kirjutanud artiklis «150 aastat kadunud maailmu», mis ilmus ulmealmanahhis «Täheaeg 14. Teise päikese lapsed» (2015) ja kordustrükina mu artiklikogus «Terra Fantastica kartograafid. Kirjandusloolisi artikleid ja kriitikat 1995–2020» (2020). Aga kuna see kirjatöö pole avalikult internetis saadaval, kordan järgnevalt muu informatsiooni vahele mõningaid olulisemaid punkte ka sealt.
Kentsakal kombel pole päeva täpsusega päris selge, millal «Kuningas Saalomoni kaevandused» ilmus. Kindel on, et see juhtus Londonis septembris 1885 ehk siis 140 aastat tagasi.
Raamatuseeria „Dungeon Crawler Carl”, autor Matt Dinniman, on üks RoyalRoadi keskkonna tuntumaid edulugusid. Matt alustas seeria esimese raamatu kirjutamist aastal 2019 ning nähes, kui populaarsed need raamatud olid, hakkas neid aasta hiljem ka ise kirjastama. Nüüdseks on seeria kirjastuse all, uhke kuuldemänguna Audible keskkonnas, Webtoon annab vaikselt välja raamatu põhjal tehtud koomiksit ning käivad jutud sellest, et ühel hetkel võib näha ka sellel põhinevat lauamängu. No ja kui hästi läheb (me teame, kui kaua sellised asjad aega võivad võtta) võib kunagi näha ka teleseriaali.
Milles seisneb „Koobaste ja Karli“ fenomen? Noh, peamiselt selles, et see seeria pole igav.
Kaugel sellest. See võib olla naljakas ja absurdne. Ka sünge, tõsine ja verine.
See võib sisaldada goblineid, dünamiiti, laamasid ja jumalaid.
Aga igavust? Ei.
Septembrikuus jõudis poodidesse Triinu Merese värske jutukogumik, „Teistmoodi tavaline".
Reaktori augustinumbris kümme aastat tagasi andis põhjaliku ülevaate tolleks hetkeks avaldatud loomingust Artur Räpp – https://www.ulmeajakiri.ee/?reaktori-kirjutaja-triinu-meres .
Autoriga vestles 2017. aastal Agur Tänav: https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-triinu-meres
Nüüd siis - Reaktor küsib kümme aastat hiljem. Kohustuslik küsimus: „Mis tunne on?" Või, täpsustades, kas armumine on nüüdseks põhiteema küsimärgita?
Mu meelest varem ei olnudki armumine põhiteema. Kuigi see uus kogumik on küll
siuke ... palju mehe-naise-värki. Mitte alati armumise teemadel.
Jah, ma tean, armumiseks ei ole tegelikult üldse vaja, et üks osapool naine ja
teine mees oleks.
„Teistmoodi tavaline” on täis igasugust armastust. „Teistmoodi” ses mõttes, et minu lahendused ei ole need, mida oodatakse.
Vastab Eva Luts
Kirjastus Fantaasia, asutatud aastal 1999.
1. Olete nüüdseks juba välja andnud ... Pika Hermanni kõrguse torni raamatuid?[i] Või kui veel ei ole, millal arvate, et ulatub ?
Kirjastus Fantaasia on 25 aasta jooksul välja andnud 440 paberraamatut ja 283 e-raamatut. Seega 17–18 raamatut aastas.
2.
Kui sageli
laekub eesti autorite käsikirju ja ligikaudu kui suur protsent neist
avaldamisele jõuab?
Aastas vast umbes 20 käsikirja, statistikat teinud ei ole ja aastati väga erinevalt.
J. G. Ballardi puhul ei saa üle ega ümber, et mehe näol on tegemist ulmekirjanduse nn uue laine ühe looja, aga samuti selle ulmesuuna kindla tippautoriga. Juulikuus ilmunud J. G. Ballardi jutukogu "Neljamõõtmeline luupainaja" on juba mehe viies raamat maakeeles.
Varasemalt on ilmunud kolm romaani ning üks formaalselt romaan, aga sisuliselt jutukogu, pluss neli juttu perioodikas-antoloogiates. Taolise tekstikoguse pealt võiks arvata, et J. G. Ballard on siinmail päris tuntud autor, aga vist siiski pole. Lugejad temast eriti ei räägi ja isegi süvitiminejad, näiteks Jan Kaus oma saatesõnas, ei tea kõike maakeeles ilmunut. Pigem võiks öelda, et ulmekirjanik J. G. Ballard on siinmail pigem tuntud nn kirjandusinimeste seas ehk siis nende hulgas, kes rõhutavad möödaminnes Ballardi ulmelisust ja tõstavad eelkõige kilbile autori 1970ndate aastate loomingut.
Animeaustajana vaatasin ma juba tükk aega tagasi ära „Solo Leveling’i” anime esimese hooaja ning nüüd, kui teine välja tuli, sai ka see ära vaadatud. Seejärel võtsin ette romaanid (1-8), millest kogu asi alguse sai.
„Solo Leveling“ on üks huvitav fenomen. Kirjutatud Lõuna-Korea autori Chugong’i poolt pea kümme aastat tagasi, on see endiselt populaarne ja vahepeal muutunud nii manhwa’ks, veebi-koomiksiks kui ka animeks. Kõik on palavalt armastatud ning juttude kohaselt on plaanis ka mängufilm. Muidugi on olemas ka lool põhinev mobiili- ja arvutimäng.
Meie loo peategelane Jinwoo Sung on kütt, seda maailmas, kus on maagilised väravad, täis elajaid. Esialgu lubavad väravad vaid ühtpidi liikumist, nii et pahalased sealt välja ei saa, kuid need on kui tiksuvad pommid, mis tuleb kahjutuks teha.
Ainus moodus värava sulgemiseks on selle sees olevad peletised (nende seas tihti ka boss-pahalane) hävitada.
„Vihma suudlus”, 2025
288 lk
Kirjastus: Kristjan Saal
- Kas sinatada tohib?
Ikka tohib.
- Esimene sinu raamat, „Surnud mehe armastus", ilmus 2022. aastal, nüüd siis „Vihma suudlus", augustist 2025. Kas tegu ulmedebüüdiga ja miks just ulme ?
Tegelikult oli „Surnud mehe armastus“ ka ulme, seal lihtsalt domineeris suhtedraama-liin. „Vihma suudluses“ tegin vastupidi, panin suhtedraama taustale ja põhiliiniks oli ulme.
Miks just ulme? Siinkohal vastaksin sinu enda sõnadega, mis tabavad naelapead: „Nii-öelda tavakirjandus on piirav.
KUU ARVUTIMÄNG: „Mario Party: The Top 100" (3. august)
Peomängud on sellised, kus pole vaja pikka reeglite selgitust ega suuri oskusi. Sama käib peo-arvutimängude kohta. „Mario Party" on mängusari, mille esimene mäng ilmus 1998. „Top 100" ilmus 2017 ja oli juba ... 16. mäng. Eelmistest mängudest võeti 100 minimängu, mõnda pisut parandati ja anti välja. Mängitavaid tegelasi on kaheksa: Mario, Luigi, Wario, Waluigi, Joshi ning printsessid Peach, Daisy ja Rosalina. Toetatakse kuni nelja mängijat, mõnda tegelast saab juhtida AI. Kriitika oli leige. Kontseptsiooni kiideti, aga lugu ise, mis neid minimänge seoks, puudus. AI olevat „õudselt ebajärjekindel" ja „haletsusväärne". Veel rohkem laideti kaardi puudumist. Mäng muutuvat kiiresti igavaks, jällemängimisväärtus peaaegu puuduvat ja mäng hinnati „Mario Party" sarja kõige viletsamaks mänguks.
"Vihma suudlus" on reaalteadlasest kirjaniku Kristjan Saali teine teos ning tema esimene "ulmekas". Ma arvan, et lisaks minule on ka paljude teiste jaoks antud kirjanik täiesti tundmatu, samas meediast leidsin infokillu, et ulme näol on tegemist just nimelt autori lemmikžanriga. Nii oma eelnevas raamatus "Surnud mehe armastus" kui ka käesolevas üritab autor kombata inimeste suhete ja ka armastuse piire. Olles suhteliselt kõigesööja, siis ega muud varianti ei jäänudki, kui uudiskirjandus ette võtta ning paari õhtuga läbi lugeda. Lühidalt kokku võttes: kuigi väga minu maitse ei olnud, siis tekst ja süžee jooksid ladusalt ning lugemiselamus väga hinge kriipima ei jäänud..
Raamatu kõige tugevamaks küljeks on autori taustateadmised, mida ta ka kõikjal loo käigus väga edukalt ära kasutab.
17. oktoobril toimub Tallinna südalinna raamatukogus üritustesarja „Kirjanik raamatukogus“ raames ulmekirjanduse päev. Vestlused kirjanikega algavad juba kell 12:00. Esinevad Mairi Laurik, Jana Maasik, Tormi Ariva, Tuuli Tolmov ja Meelis Friedenthal, modereerivad Manfred Kalmsten ja Lüüli Suuk. NB! Hommikupoolsete ettekannete publikule on eelregistreerimine! Info ja registreerimine: 680 0917 või ls@tln.lib.ee.
Kaose väli
Kalev Kerge
Romaani tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, kus ei kehti seadused ega moraalinormid. Ja neis äärmuslikes tingimustes sõltub inimese elu paljudest teguritest, millest tähtsaimad on jõud ning strateegiline ja taktikaline mõtlemine.
Vabatahtlik eriväelane Vladislav saadetakse koos kaaslastega võimatule missioonile: neil tuleb ületada rindejoon ja teha kahjutuks stardiseadmed, mille abil Venemaa kavatseb välja tulistada tuumalõhkepeadega raketid. Neil õnnestub kahjutuks teha üks rakett, paraku näevad nad, kuidas stardivad kaks raketti ja võtavad suuna lääne poole …
Pärast eksirännakuid jõuab Vladislav ühte sõjast laastatud Ukraina külla. Ta otsustab kogukonda aidata ja võtab juhtimise enda kätte. Ta tegutseb õigluse nimel, kuni avastab, et on muutunud kiskjatega võideldes ise kiskjaks.
„Kaose väli“ on põnevik, mis köidab lugejate tähelepanu viimase leheküljeni.
Toimumas
10. oktoobril toimub Tartu Kirjanduse Majas järjekordne vestlusõhtu sarjast „Õhtud eesti ulmega“, ürituse täpsem teema on täpsustamisel.
17. oktoobril toimub Tallinna südalinna raamatukogus üritustesarja „Kirjanik raamatukogus“ raames ulmekirjanduse päev.
Toimus
12. septembril esitleti Tartu Kirjanduse Majas Tormi Ariva koostatud antoloogiat „Kuumad allikad“. Külalisega vestles Veiko Belials.
19. septembril toimus Tallinna südalinna raamatukogus üritustesarja „Õhtus on ulmet“ raamides vestlusõhtu Priit Ööveliga. Külalisega vestles Manfred Kalmsten.
Berta Siimon „Sinililleke”
Suur osa inimesi on kliimakriisi eest põgenenud Marsile. Maale on maha jäänud ainult vanem põlvkond, kes enam ei paljune, kuid elab samas tavapärasest kauem. Lootus samuti Marsile lennata kaob aastatega, kuid samas on mahajääjad tunnistajaks sellele, kuidas suuresti inimestest vabanenud loodus iseennast taastab.
Tavaliselt mulle sellised puhtalt kirjeldavad lood eriti ei meeldi, kuid kuna see lugu on nii lühike ja tekst infotihe, siis ei hakanud dialoogi puudumine mind häirima. Loo idee ei ole uus, kuid tundub, et autor ei ole kuigi ambitsioonikas, vaid on meeles mõlkunud mõtte üsna lihtsalt kirja pannud ja nii on lugeminegi lihtne.
Järgmisel öösel näed sa unes, et seisad tühjas toidupoes. Näiteks COOP Konsumis. Sinu ees kõrgub külmalt valgustatud piimatoodete lett. See on ainus valgusallikas. Kui heidaksid pilgu selja taha, näeksid, et kõik vahekäigud on pimedad, aga sa ei vaata tagasi.
Sul on kaasas teelusikas. Kuigi poes pole kedagi peale sinu, vaatad igaks juhuks mõlemale poole, et kujuteldavad müüjad ei näeks. Sirutad käe leti jahedusse ning võtad sealt väikese jogurtitopsi. Pakendit ümbritsev libe paber on valge. Topsi metallilisele kaanele on suurte tähtedega kirjutatud „Ortodontiline Valgevene jogurt”.
Sa tõmbad kaane aeglaselt pealt ära, et see ribadeks ei rebeneks. Ninna lööb tüüpiline hambaarstikabineti keemiline aroom. Sa võtad lusika.
Ka jogurt ise on üleni valge, ilma ühegi tüki või lisandita.
Äärelinna kõrts korjab endasse paratamatult koloriiti, midagi ümbruskonnast, mida kesklinna turistikohtades pole. Koguneb sinna värvikam seltskond. Tekivad kujunduselemendid, mille lugusid ainult kohalikud teavad: „Auk kipsseinas? Sinna kukkus tookord Martin Fock, kui ta joomise maha jättis! Ikkagi oli täis nagu tinavile, teadagi!“
Indrek tundis mitut sellist kõrtsi, püüdis neid vahetada piisava sagedusega, et mitte kusagil püsipublikuks kujuneda. Siinses käis ports kohalikke, nagu kõrvaltkuuldud repliikidest aru saada võis, õnneks vanemaid, kes enam suuremate klaarimiste peale aega ei raisanud. Nagu ikka, sattus ka muud publikut, möödaminejaid, suletud kohtadest lahkunud õhtuvenitajaid.
Happy hour oli ammu möödas, köök kinni pandud. Indrek vaatas kella ja nentis, et aeg on käes.
Adel sirutas valutavat selga, vaatas korraks aidas ringi ja ohkas. Olukord polnud hea, kuid ehk pidas ta siiski kevadeni vastu. Toidupoolist selleks piisas. Kui nüüd vanajumal ka tervist annaks. Tõsi, väe kasutamine ja õigete taimede söömine oli ta elu pikendanud, kuid ka sellel olid omad piirid. Vana surnumanaja tervis oli järjest allamäge liikunud ning sellega oli vähenenud nii tema jõud kui ka vägi.
Surnumanajad polnud linnades oodatud külalised ning isegi turul tõsteti juba nende nägusid nähes hindu. Seega oli Adel loonud eluspüsimiseks oma pisikese talu, kus kasvasid kõrvuti kapsaste, kartulite ja kaalikatega väega väärt taimed. Põllu kõrval oli aga aedik, kus elasid kanad. Kuigi vahel oleks vanamees soovinud ka midagi tugevamat hamba alla, polnud ta võimeline lehmi ega sigu kasvatama.
Haavatu lamas koos laipadega põõsaste varjus, aga kärbsed olid ta muidugi sellest hoolimata üles leidnud. Lõhnas nagu ta hiliskevadiste lahingute järel ikka lõhnab.
Lõikajal olid kaitsekindad juba käes. Parimat sorti, säärased, mida pole puudutades märgatagi. Ka lõikaja sinine kombinesoon oli klanni tehnikute parim. Päris pagana hea. Nõnda oli ta enamikust sõdalastest, keda ta aitas, paremini varustatud. Vahel mõtles ta, kas nood sõdalased seda märkavad – ja kas nad vast panevad pahaks.
Aga enamasti ei olnud nad halvakspanu väljendamiseks vormis ja see ei lugenud palju nii ehk nii.
Ta laskus haavatu kõrvale põlvili, tõrjus sumisevad putukad eemale ja vaatas sõdurile näkku. See oli tüdruk, noor ja isegi kiivri iseloomutu kumeruse varjus hingematvalt ilus. Nii ilus, et lõikaja otsis automaatselt tema kaitserüült aadlimärki, sest tavaliselt ei sündinud nii kaunis nägu inimesega kaasa, vaid oli plastilise kirurgia saavutus.
